Teater

Lendteater. HAMLET

Kuupäev:
11. aprill 2018 19:00
Žanr:
Tragöödia
Pilet:
12/15 €
W.Shakespeare
HAMLET
Lavastaja Jaan Tooming
Peaosas Nero Urke
Teistes osades Rein Annuk, Margus Mankin, Algis Astmäe, Airé Pajur,
Anne-Mai Tevahi, Mikk Sügis, Kaido Kivi
Maailma allakäik algas juba ammu enne “Hamleti” kirjutamist ja selles mõttes on Shakespeare absoluutselt kaasaegne näitekirjanik ja “Hamlet” kaasaegne näidend.
Tänast maailma, mis on miljon korda kuritegelikum kui Hamlet’i aeg üldse oli, võib päästa ainult Armastus. 
See on elu ja surma küsimus…
Piletid hinnaga 12€ (sooduspilet) ja 15€ müügil Põlva Vallavalitsuse kassas ja Piletilevis
***    ***    ***    ***    ***    ***    ***    ***    ***    ***    ***    ***  
Lavastaja Jaan Toominga essee “EESTLASED JA SAATUS” milles esitatud mõtted on ajendiks käesolevale “HAMLET”i lavastusele:

 

Kes me oleme ja kust me tulime? Salapärane rahvakild siin oma maanurgas, sest peale meie on Euroopas ainult baskid nii kaua ühel paigal püsinud. Ja oli aeg, mil valitsesime Euroopat, sest indogermaane ei olnud Euroopas neli tuhat aastat tagasi, aga meie olime palju-palju aega enne juba siin. Ja võime ka kujutleda, et kui polekski tekkinud indogermaane, siis oleksid ju soomeugrilased ainsad ka praegu Euroopas koos baskidega… Aga seda võib kujutleda ainult ulmefilmis või -jutus, sest praeguseks on indogermaanide laviinid Euroopa okupeerinud.

Kas oleme ka piisavalt targad, et püsida kaua edasi?

Elu ei ole Maa peal igavene. Umbes neli miljardit aastat elu Maa peal, kuigi keegi ei tea täpselt, kuidas see tekkis. Kunagi jõudis ta inimeseni, ja mis edasi saab? Kas inimene ületatakse või saabub enne lõpp? On ju evolutsiooni jooksul olnud küllalt väljasurnud olendeid, kellest säilinud ainult kivistised. Ja nüüd on üle seitsme ning poole miljardi inimese maailmas. Rahvaarv aina kasvab, kuni lõpeb puhas vesi, pole enam võimalik üüratut rahvamassi ära toita, kaovad looma- ja linnuliigid ning putukad, aga ilma nendeta, näiteks mesilasteta, ei ole võimalik tolmlemine ning ongi  lõpp. Või lõpevad ressursid, kaob osoonikiht  ja me langeme agraarmajandusse. Isegi kui praegu suudakski peatada süsihappegaasi ja muud kliimasoojenemist tekitavad gaasid, jätkuks alanud  protsess edasi. Me oleme ületanud piirid, me oleme kaotanud  kõik, meil ei ole enam pääsu…

Ja nüüd meie, eestlased, keda on maailmas miljoni ringis. Mis on miljon võrreldes miljarditega? Väike tilk kohutavalt suures ookeanis. Aga meie kakleme omavahel võimu ja raha pärast, askeldame ja ajame tühja juttu, nagu elaksime igavesti. Meil on veel puhast vett, kuid raiume arutult metsa, lohutades endid, et meil seda jätkub. Ja lolliks läinud teadlased püüavad meid veenda, et tuleks ikka  fosforiiti kaevandada, sest see teeb meid rikkaks. Kuid et kaevandamine hävitab meid lõplikult, seda nad ei ütle. Meil ju Euroopa suurimad fosforiidivarud ja need tuleb välja kaevata, sest maailma põllumajandus vajab seda nälja kustutamiseks. Mis loeb üks väike rahvas, kui suured rahvad tahavad süüa ja rikkad olla – aga kuniks?

Kiiresti arenev maailm toodab muudkui uusi tehnilisi lelusid, mis nõuavad haruldasi metalle, et töös olla, muudkui tahetakse majanduskasvu, mis viib lõpuks krahhini, sest majanduskasv kasvatab looduse reostamist. Nobeli rahupreemia laureaat ja filosoof Bertrand Russell hüüdis juba hulk aega tagasi: mis mõte on meie pingitustel, meie ettevõtmistel, meie tööl ja saavutustel, kui need lõpuks kaovad kõik Universumi  kuumuses või külmuses? Ja nüüd me teame, et Universum paisub üha kiirenevalt, võibolla  paisub igavesti, aga elust ei jää tulevikus jälgegi järele. Me näeme Universumist ainult viie protsendi jagu, ülejäänud on nähtamatu tumeaine ja tumeenergia. Üha salapärasemas Universumis me elame, aga ikka sekeldame ja tegeleme lollustega siin maa peal. Ikka peame sõdu ja saastame maailma, hävitades elamistingimused. Inimene ei taha mõelda surmale, kuigi ilmselt ainsana elavatest on selleks võimeline. Ta ei taha kuulda kohutavaid asju, ei taha leppida lootusetusega.

Meie ökoloog Asko Lõhmuse arvates saaks tänase maailma draamažanriks olla vaid tragöödia. Tragöödias valitseb saatus, millest ei pääse. Lõpp on alati hukatus. Ja meie oleme viinud maailma huku äärele. Enamus kas ei tea või ei taha sellest midagi teada, aga ehk ka ei mõista olukorra tõsidust. Teadlased, kes väga hästi  taipavad praeguse maailma olukorda, püüavad lohutada ega räägi tõtt. Või vaikivad, sest ei näe enam väljapääsu. Lõpuks saabub ikkagi üleilmne kaos, kui ressursid  ammenduvad, kui  puhast vett pole enam ja hingata ei saa, sest õhk on mürgine. Ja inimesi aina sünnib juurde, kõik nad tahavad süüa ja juua ja kehakatet ja peavarju. Ja ikka paremini ja paremini elada: et oleks oma maja, auto, tipptasemel elektroonika, ilus naine või mees ja ikka lapsed, ikka lapsed ka. Inimesed aina sünnivad, neile on ju vaja toota ja ükski valitsus ei julge öelda, et oleks vaja peatada majanduskasv, on vaja nullkasv nagu ennustati juba aastal 1972 raamatus „Kasvu piirid“[1].  Ja nii pühitakse lõpuks ka Eestimaa maailmast, jäävad vaid tühjad fosforiidi- ja põlevkivikaevandused, roostetav Rail Baltic, maharaiutud mets ja lage maa, kus enam midagi ei kasva…

Ei ole lootust enam selles maailmas, sest inimtõug on ogaraks läinud. Nägijaid ei kuulata, pimedusega löödud maailm hukkub ning lõpuks kasvab metsik loodus hävinud ja tühjaks jäänud linnadesse. Meist ei jää muud  kui prügihunnik, ei mälestust, sest pole enam neid, kes mäletaks. Ainult kuu veel vaatab tühjaks jäänud maa peale ja lõpuks plahvatab ka päike ning hävitab kõik, mis maa peal siis veel, jääb tühi maapall hõljuma halastamatusse kosmosesse, mis ei piiksatagi, kui hukkume meie ja hukkub Maa.

—————————————–

[1] “Kasvu piirid” on Rooma Klubi raportina ilmunud raamat aastast 1972. Autorid: Donella H. Meadows, Dennis L. Meadows, Jørgen Randers ja William W. Behrens III.